mina olen. või ei teagi enam kas see on mina. mina muutub. ma ei tunne ennast enam kohati äragi. vahel nagu tahaks olla see kes ma olin aasta tagasi. aga kas see muudaks praegust olukorda? ei tea. olen nagu tuimus, mis ei tea kas olla kurb või mitte. kas nutta ja kurvastada või seda mitte teha. ei tea enam midagi. mitte midagi. ei tea kuidas käituda, ei tea mida öelda või teha. tahaks olla väike laps lihtsa eluga, aga praeguse tarkusega. siis saaks muuta paljugi. aga kas tõesti on vaja muuta? võibolla on kõigel oma väga tähtis roll mängida tulevikus? võibolla see kõik toobki lõppude lõpuks kasu? ise ma ei tahaks seda küll üldse uskuda, kuid seda korrutatakse. korrutatakse veel ja veel. et see on minu enda huvides. kuidas see saab nii olla, kui see nii meeletult rõhub igast nurgast minu sisse. ma ei mõista. lihtsalt ei mõista. tahaks vahetada mõtted ja tunded. võibolla siis mõistaks. mõlemad mõistaks. aga võibolla jälle mitte.
elu ongi üks suur võibolla. mitte kunagi ei saa milleski kindel olla. ühel hetkel on elu peaaegu suurepärane ning järgmisel puruneb see tuhandeks killuks. kui üks kild kaob, siis tervikut tagasi saada on võimatu. see ei saa kunagi päriselt selliseks nagu oli. mitte kunagi.