ma peaks hetkel olema üliõnnelik ja põnevil, et homme sõidan kaugele-kaugele Hispaaniamaale. aga kajuks olen ma praegusel momendil nii õnnetu kui veel üldse olla saab. ei taha kuhugi minnagi. jube raske on kui eelmisel päeval keegi sellise tühja asja pärast niisuguse stseeni teeb ja siis toob välja kogu aasta vead ja ütleb, et põhimõtteliselt ma ise olen süüdi, et omale sellise käki keerasin...ja pisarad voolavad ja voolavad ja voolavad.
ma nagu tõsiselt lootsin, et ärkan homme jõle rõõmsa ja ärksana, istun lennukisse ja mõtlen põnevusega sellele, mis mind ees ootab. ma imestan, kui homme üldse naeratadagi suudan.
samuti pole mul aimugi, kus ma homme magama hakkan. võõras maa, võõras keel, võõrad inimesed. ma loodan, et leian mingi öömaja kohapeal. päris lageda taeva all oleks ka nõme.

votnii. eks ma siis homme lähen ja kui mingitel päevadel arvutisse tulen siis räägin kuidas kohale jõudsin, kuidas mul läheb ja mis teeme. eksole ju nii.

aga teie olge seni kallikesed ja ärge mu pärast väga muretsege. küll ma hakkama saan. ma loodan.

Adios.