tead ju küll sellist tunnet, et nagu oleks midagi puudu. just täpselt selline on mul praegu. mul on ju tegelikult kõik olemas. kõige paremad sõbrad, koolis on kõik hästi, pere on terve. aga ikkagi laiutab selline tühimik. võibolla ma isegi tean millest see on. täita pole seda aga üldsegi mitte lihtne. ega ma ise seda ei saakski vist teha. sa nagu püüad ja püüad ja püüad, aga ikkagi on tunne, et midagi jääb vajaka. kuskilt on lihtsalt puudu see kõige innustavam jõud. ei. see pole kuidagi eksamite või õppimisega. see on hoopis midagi teisugust. nagu seesmine või nii. niiet palun tühjustäidet.
lisaks olen ma viimastel päevadel lõplikult eristanud oma päris-sõbrad mängu-sõpradest. lihtsalt mõned olukorrad ja sündmused toovad selgust ja nii ongi tegelikult parem. ma arvan, et igaüks, kel vähegi võimet mõelda oma käitumise ja suhtumise üle, teab millisesse ossa ta kuulub. eks meil kõigil on oma koht ja lugu. mõni leiab selle kergemalt, mõni mitte kunagi. nii lihtsalt on.

novot. olen täiesti eksisteeriv veel, pole kuhugi kadunud. eksameid veel kaks jäänud ja nendega pole muud teha, kui õppida, õppida, õppida.
kõik.

gudbai.