life

oi tere. pole siin vist viissada miljonit aastat käinud. vahepeal on nii palju juhtunud. käisin lõpuks ära Rondas, siis oli lõpetamine, siis tuli jaan ja siis tuli täna...

Ronda kirjeldamiseks lihtsalt pole sõnu. suurim süü oli ilmselt küll seltskonnal aga see oli vägev. eriti meie kolm, keda peale kahte nädalat vist praktiliselt kogu linn tundis. mina, Jayme, Daisy. we're magical.
pmst koosneski 2 nädalat Rondas pikale veninud peost, kuhu sekka mahtusid ka igapäevased hispaania keele tunnid. ega ma kõike sündmusi siia kirjeldama küll ei hakka sest muidu teeksin seda vist üleülehomseni. igatahes, seal veedetud aeg oli parim, mis üldse kellegagi juhtuda võib ja tagasi lähen ma kindlasti, maksku mis maksab.

jõudsin ma siis lõpuks eestisse tagasi. loomulikult valdas suursuur igatsus ja masendus. inimesed on siin kõik nii hallid, vaiksed ja tõsised, et jube kohe. chill out, people!!!
ja siis tuligi see lõpetamine, mida 12 aastat on oodatud. kõik läks superhästi, keegi ei koperdanud ja enamasti ei ajanud midagi ka segi.
lõpupidu oli juba omaette ooper. see oli lihtsalt üks kõige-kõigemaid. kõik said omavahel hästi läbi, tülid said lepitud ja segadused selgitatud. igaühel mingi oma teema käimas ja nii see läks.
kõikidele lennukaaslastele ütleksin, et olite parimad kaaslased läbi aastate, küll tõusude ja mõõnadega, aga siiski. kooli valisime me ka parima. hoolimata sellest, et kooliajal virisesime küll ühe ja teise õpetaja kallal, peame siiski nüüd tunnistama, et nemad olid just need, kes kujundasid meid täpselt sellisteks nagu me praegu oleme. aitäh neile selle eest!
nüüd läheme aga igaüks oma rada...

jaan oli rahulik. lõke, grill ja nagu ikka. mis seal ikka pikalt kirjeldada...

viimased 2 päeva olen püüdnud välja mõelda, kuhu oma dokumendid sisse viia ja mida ma üleüldse õppida tahaks. mõtted on küll olemas aga päris täpselt millegi 100% konkreetseni pole veel jõudnud...

ja nüüd tuligi kätte see neetud tänane õhtupoolik. ma olin oma eluga senimaani üsnagi rahul, isegi väga, aga nüüd sain ma šoki osaliseks, millele ma olin küll mõelnud, aga ma ei uskunud, et see kunagi tõeks saab. no tõepoolest. ma olen 18 aastat vana, gümnaasium on lõpetatud ja varsti lähen ülikooli. kas nad tõesti arvavad, et saavad mu elu lõpmatuseni kontrollida??? no ei. see nali jääb nüüd küll ära.