kinni

valdab selline imelik tunne. minus valitseb kaks Mina. üks neist räägib, et ma pean siia jääma ja tegema edasi seda, mida mult oodatakse.valima mingi eriala ning minema ülikooli. samuti tegelema hobidega, mida ma kõige enam armastan aga mis on mulle keelatud.
miskipärast tunnen ma tuimust ka selle kohta, mis mulle hetkel lubatud pole, ei teagi miks see nii on. mu närvid on vist kõigi oma eluaja ärrituste, pettumuste ja kurbuse tulemusel muutunud tuimaks. nad võtavad iga keelu ja 'ei' vastu suurema aktsioonita ning nii lõpuks ma muutungi tülpinud tuimaks olendiks, kes ei suuda millegi vastu enam mitte midagi tunda.
teine Mina on aga selline, kes tuli minusse paari nädala eest. inimesed kellega sel ajal kokku puutusin, muutsid mu maailmamõtlemist ikka vägaväga palju. ja ma ei pea silmas üksnes temperamentseid ja lõbusa eluvaatega hispaanlasi, vaid ka sakslasi, ameeriklasi, poolakaid jne. nad rändavad maailmas ringi ja on vabad. miski ei hoia neid kuskil kinni. nad käivad riigist riiki, õpivad tundma erinevaid keeli ja kultuure ning sealjuures ei muretse nad selle pärast, mis neid tulevikus ees ootab. kuigi mõned neist on isegi mõnda ülikooli sisse kirjutatud, teevad nad ikkagi seda, mida nende hing ihkab ja lähevad sinna, kuhu jalad kannavad. ma ei tunne enam üldse, et ma tahaks minna ülikooli õppima midagi, milles ma isegi kindel pole, kas see mulle sobib. ega ma ei oska midagi nende paljude erialade hulgast valida ka. tahaks lihtsalt minna. kuhugi. kaugele. siit ära. ei teagi täpselt kuhu.
kuigi ma võin ju öelda, et hetkeolukorras pole mind siin miski kinni hoidmas, olete mul ikkagi teie, mu kallid sõbrad. aga samas, seda suurem on jällenägemisrõõm.

mõtted on need, mis võivad inimese hulluks ajada.