kinni

valdab selline imelik tunne. minus valitseb kaks Mina. üks neist räägib, et ma pean siia jääma ja tegema edasi seda, mida mult oodatakse.valima mingi eriala ning minema ülikooli. samuti tegelema hobidega, mida ma kõige enam armastan aga mis on mulle keelatud.
miskipärast tunnen ma tuimust ka selle kohta, mis mulle hetkel lubatud pole, ei teagi miks see nii on. mu närvid on vist kõigi oma eluaja ärrituste, pettumuste ja kurbuse tulemusel muutunud tuimaks. nad võtavad iga keelu ja 'ei' vastu suurema aktsioonita ning nii lõpuks ma muutungi tülpinud tuimaks olendiks, kes ei suuda millegi vastu enam mitte midagi tunda.
teine Mina on aga selline, kes tuli minusse paari nädala eest. inimesed kellega sel ajal kokku puutusin, muutsid mu maailmamõtlemist ikka vägaväga palju. ja ma ei pea silmas üksnes temperamentseid ja lõbusa eluvaatega hispaanlasi, vaid ka sakslasi, ameeriklasi, poolakaid jne. nad rändavad maailmas ringi ja on vabad. miski ei hoia neid kuskil kinni. nad käivad riigist riiki, õpivad tundma erinevaid keeli ja kultuure ning sealjuures ei muretse nad selle pärast, mis neid tulevikus ees ootab. kuigi mõned neist on isegi mõnda ülikooli sisse kirjutatud, teevad nad ikkagi seda, mida nende hing ihkab ja lähevad sinna, kuhu jalad kannavad. ma ei tunne enam üldse, et ma tahaks minna ülikooli õppima midagi, milles ma isegi kindel pole, kas see mulle sobib. ega ma ei oska midagi nende paljude erialade hulgast valida ka. tahaks lihtsalt minna. kuhugi. kaugele. siit ära. ei teagi täpselt kuhu.
kuigi ma võin ju öelda, et hetkeolukorras pole mind siin miski kinni hoidmas, olete mul ikkagi teie, mu kallid sõbrad. aga samas, seda suurem on jällenägemisrõõm.

mõtted on need, mis võivad inimese hulluks ajada.

life

oi tere. pole siin vist viissada miljonit aastat käinud. vahepeal on nii palju juhtunud. käisin lõpuks ära Rondas, siis oli lõpetamine, siis tuli jaan ja siis tuli täna...

Ronda kirjeldamiseks lihtsalt pole sõnu. suurim süü oli ilmselt küll seltskonnal aga see oli vägev. eriti meie kolm, keda peale kahte nädalat vist praktiliselt kogu linn tundis. mina, Jayme, Daisy. we're magical.
pmst koosneski 2 nädalat Rondas pikale veninud peost, kuhu sekka mahtusid ka igapäevased hispaania keele tunnid. ega ma kõike sündmusi siia kirjeldama küll ei hakka sest muidu teeksin seda vist üleülehomseni. igatahes, seal veedetud aeg oli parim, mis üldse kellegagi juhtuda võib ja tagasi lähen ma kindlasti, maksku mis maksab.

jõudsin ma siis lõpuks eestisse tagasi. loomulikult valdas suursuur igatsus ja masendus. inimesed on siin kõik nii hallid, vaiksed ja tõsised, et jube kohe. chill out, people!!!
ja siis tuligi see lõpetamine, mida 12 aastat on oodatud. kõik läks superhästi, keegi ei koperdanud ja enamasti ei ajanud midagi ka segi.
lõpupidu oli juba omaette ooper. see oli lihtsalt üks kõige-kõigemaid. kõik said omavahel hästi läbi, tülid said lepitud ja segadused selgitatud. igaühel mingi oma teema käimas ja nii see läks.
kõikidele lennukaaslastele ütleksin, et olite parimad kaaslased läbi aastate, küll tõusude ja mõõnadega, aga siiski. kooli valisime me ka parima. hoolimata sellest, et kooliajal virisesime küll ühe ja teise õpetaja kallal, peame siiski nüüd tunnistama, et nemad olid just need, kes kujundasid meid täpselt sellisteks nagu me praegu oleme. aitäh neile selle eest!
nüüd läheme aga igaüks oma rada...

jaan oli rahulik. lõke, grill ja nagu ikka. mis seal ikka pikalt kirjeldada...

viimased 2 päeva olen püüdnud välja mõelda, kuhu oma dokumendid sisse viia ja mida ma üleüldse õppida tahaks. mõtted on küll olemas aga päris täpselt millegi 100% konkreetseni pole veel jõudnud...

ja nüüd tuligi kätte see neetud tänane õhtupoolik. ma olin oma eluga senimaani üsnagi rahul, isegi väga, aga nüüd sain ma šoki osaliseks, millele ma olin küll mõelnud, aga ma ei uskunud, et see kunagi tõeks saab. no tõepoolest. ma olen 18 aastat vana, gümnaasium on lõpetatud ja varsti lähen ülikooli. kas nad tõesti arvavad, et saavad mu elu lõpmatuseni kontrollida??? no ei. see nali jääb nüüd küll ära.

ma peaks hetkel olema üliõnnelik ja põnevil, et homme sõidan kaugele-kaugele Hispaaniamaale. aga kajuks olen ma praegusel momendil nii õnnetu kui veel üldse olla saab. ei taha kuhugi minnagi. jube raske on kui eelmisel päeval keegi sellise tühja asja pärast niisuguse stseeni teeb ja siis toob välja kogu aasta vead ja ütleb, et põhimõtteliselt ma ise olen süüdi, et omale sellise käki keerasin...ja pisarad voolavad ja voolavad ja voolavad.
ma nagu tõsiselt lootsin, et ärkan homme jõle rõõmsa ja ärksana, istun lennukisse ja mõtlen põnevusega sellele, mis mind ees ootab. ma imestan, kui homme üldse naeratadagi suudan.
samuti pole mul aimugi, kus ma homme magama hakkan. võõras maa, võõras keel, võõrad inimesed. ma loodan, et leian mingi öömaja kohapeal. päris lageda taeva all oleks ka nõme.

votnii. eks ma siis homme lähen ja kui mingitel päevadel arvutisse tulen siis räägin kuidas kohale jõudsin, kuidas mul läheb ja mis teeme. eksole ju nii.

aga teie olge seni kallikesed ja ärge mu pärast väga muretsege. küll ma hakkama saan. ma loodan.

Adios.