kunagi

mis seal ikka. kuna selgus, et keegi siiski loeb seda siin (winkwink sulle Joonas;)) sis mõtlesin, et ikka kirjutan paar sõna.

vaatasin täna Salad Fingers'it ja kohe tuli Vana-Vigala ja suvi ja kõik muu meelde. skipiks nii umbes 7 kuud ja läheks jälle sinna. Heietaksime koos vanu mälestusi, nii halbu kui häid, ning tunneks end jällekord ühtsemana kui kunagi varem.

samas mõtlesin eksamimatat õppides, et mis õigupoolest juhtub, kui peale lõpuaktust ja -pidu kõik lahku lähevad. ilmselt ei saa kunagi olema tunde, kus keegi sulle ütleks, et "Õpetaja lõpetab tunni!" ning vaevalt matemaatikaõppejõuga tunnis ruubiku kuubikut üritame kokku panna. ei ole mingeid suusapäevi, tantsuvõistlust ega hobusehüppamist. ei saa me kunagi enam oodata kannatamatult, millal ükskord talotsikud saabuvad. kõik see on läinud. igaveseks läinud.
me ei näe üksteist iga päev. hea kui iga nädalgi kohtume. tegelikult on see kõik niiväga kurb. aga üksteist me ei tohi kaotada. me peame kinni hoidma iga hinnaga, sest selliseid inimesi kui teie, kes te olete mulle kõige kallimad maailmas, on väga raske kaotada ja ka võimatu leida.
saaksime üheskoos vanade ja hallidena meenutada kõike seda, mis jääb selja taha.
loodetavasti mõtlete ka teie nii. kui mitte, siis....

Igavesti koos.