vot nii.

minu meelest on kõige popim asi ilma peal kui sinu oma vanaema ütleb sulle lihtsalt niisama:
"Sa oled üks jobu!"
see juhtus hetk tagasi.

tegelikult ma täna avastasin, et ma olen ikka tõesti vägavägaväga emotsionaalne. liiga palju. puudutab see just selliste ilusate ja kurbade asjade poolt. käisime täna kinos 'Laulvat revolutsiooni' vaatamas. väga priima film. välismaalased vaatavad asju ikka teistmoodi ning toovad välja parima, samas süngemat poolt varjamata. mitte liialt ilustades, vaid reaalselt.
vaatan seda filmi ja tõesti hakkan mõtlema, et miks ma ometi varem ei sündinud. täpselt selline tunne nagu ajalugu oleks must mööda läinud, aga mina olid lihtsalt liiga väike, et seda märgata.
laulupeod on ikka ühed maailma vägevaimad asjad. ma olen ju praktiliselt igal laulupeol käinud väiksest saati ja tean, mis tähendab nende kümnete tuhandetega seal laululaval olla. see on ikka ülimalt võimas tunne. olla vaid üks mõnekümnetuhandik ning siiski ülimalt tähtis. kõik see jõudis mulle täna täiesti päris lõplikult kohale. nii kurb oli olla kui täna avastasin, et ma sel aastal ei saagi laulupeole minna. siiani on kurb. ilmselt kõige kurvem on siis kui ma ise olen kuskil kaugel hispaaniamaal ja mõtlen, et just sel hetkel lauldakse 'Koitu' või 'Kodumaad' :(
paljude jaoks on ilmselt see laulupidu vaid mingi festival või niisama rahvakogunemine. kuid tegelikult on see midagi palju enamat ning mul on kahju nendest, kes sellest kunagi pole osa saanud ning kes seda ei väärtusta.